vastuolu
contradiction
Vastuolu on draamateksti peidetud nurgakivi, dramaturgi osavuse näitaja, lavastaja kohustuslik töövahend ning näitleja tõeline väljakutse. Vastuolud „laevad” teksti ning muudavad selle dramaatiliseks, panevad selle „tööle”. Vastuolud moodustavad rütme, mustreid ja dramturgilisi tekstuure. Vastuolud kehtestavad tegelased ja nende motivatsiooni ja panevad nad tegutsema. Vastuolud avavad teksti perspektiivid, lisatähendused, muudavad selle mitmekihiliseks. Vastuolud teevad tegelased huvitavaks, samastusväärseks. Vastuolu on inimlikkuse ilming, see on märk loomuomasest ambivalentsusest, inimlikest tunnetest, mis pole kunagi lõpuni ühesed. Vastuoluta draamatekstil puudub konflikt ja on laval seega impressionistlik diskursuse fragment. Just nagu vastuoluta tegelane on üheplaaniline, lihtne ning igav. Dramaturg, kes ei oska luua varjatud vastuolusid tegelastesse ning nende käitumisse, on läbikukkunud dramaturg. Lavastaja, kes ei suuda neid välja tuua, on kehv lavastaja. Näitleja, kelle mängus puudub vastuolu, on andetu näitleja. Vastuolud haaravad publikut, ajades nad segadusse, eksitades neid, jättes nad ilma üheselt mõistetavatest vastustest, ent pakkudes neile köitvaid tõlgendusvõimalusi, mõistatusi, mida lahendada, ergutavad nende empaatiat ja väärtushinnanguid.
Vastuolud on midagi, millega teatris tegeletakse igapäevaselt ning mis hoolimata kellegi funktsioonist teatrimasinavärgis on möödapääsmatud.
Autor ja tõlkija: Deivi Tuppits
contradiction
vastuolu
Contradiction is a hidden cornerstone of dramaturgy, a litmus test of a dramaturge, a compulsory tool for a director, and an actor’s true challenge. Contradictions “charge” the text and make it dramatic, make it “work”. Contradictions create rhythms, patterns, and dramaturgical textures. Contradictions define the characters and their motivation and force them to act. Contradictions unveil the perspectives of the dramatic work, as well as its extra meanings.They make it multilayered. Contradictions make characters interesting and relatable. Contradiction is an indicator of humanity; it is a sign of man’s intrinsic ambivalence and human emotions that are rarely explicit. A dramatic text without contradiction lacks conflict; hence, on the stage it becomes one-track, plain and boring. A dramaturge who cannot create underlying contradictions for characters and their behavior is a failed dramaturge. A director who cannot bring them forth is a poor director. An actor who has no contradiction in his performance is an actor without talent. It is contradictions that attract the audience by confusing them, distracting them, leaving them without unequivocal answers, but offering them capturing interpretations, puzzles that need to be solved, and evoking their empathy and value judgments.
Contradictions, as something one has to deal with on a daily basis in theater regardless of one’s function, are inevitable.
Author and translator: Deivi Tuppits